Patsiendilugu – rindade suurendmine
Kaks kuud pärast rinnasuurendusoperatsiooni: valu ei tunne ja enesekindlus on laes!
Lugu ilmus septembri Anne ja Stiilis.
Kui Jane (25) hakkas rohkem trenni tegema, kadus koos rasvaprotsendiga rindadest ka volüümikus. Ajapikku sai D-korvist korralik B, kuid sellest hoolimata soovis neiu oma endist väljanägemist tagasi saada. See soov ka täitus, lisaks nii mõnegi boonusega.
Tallinnas elav Jane töötab populaarses tänavagurmee restoranis kokana, käib vabal ajal tihedalt jõusaalis, tahab minna õppima raamatupidamist ja unistab fitnessivõistlustel osalemisest. Alates vestluse esimestest minutitest on aru saada, et noor naine teab, mida elult tahab ja ei kohku selle saavutamisel mitte millegi ees. Kusjuures kriitika teda ei kõiguta, sest kõike oma elus teeb ta enda jaoks.
Jane, sa oled noor ja ilus naine. Kuidas tekkis mõte minna rinnasuurendus operatsioonile?
See mõte tekkis paar aastat tagasi, kui hakkasin rohkem trenni tegema. Rasvaprotsent langes ja ühes sellega ka rinna suurus. Kui enne intensiivsemaid treeninguid sobisid mulle D-korviga rinnahoidjad, siis need jäid peagi lootusetult suureks. Mulle meeldis mu treenitud keha üha rohkem, kuid mu enesekindlus vähenes koos rinna suurusega. Olid mul ju enne suured rinnad ja teadsin täpselt, kui ilus ja naiselik see on. Nõnda hakkaski mu mõte rindade suurendamise suunas liikuma.
Millal ja kus operatsioon aset leidis?
Operatsioonil käisin kaks kuud tagasi. Enne seda uurisin põhjalikult erinevate Eesti ilukliinikute ja kirurgide kohta, tutvusin nende tehtud töödega ning klientide arvamustega. Sõbrannade soovitusel leidsin ArtiaClinicu ja dr. Katrin Krüünvaldi. Tal on ilukirurgias aastakümnete pikkune kogemus ja tema kohta olen seni kuulnud ning lugenud vaid kiidusõnu. Sama kogemuse sain minagi ja jäin kõigega väga rahule.
Mida arvasid rinnaoperatsioonist enne ja milline on erinevus praeguse teadmisega?
Enne kui ma operatsioonile läksin, arvasin, et see on palju hullem. Kartsin rasket taastumist ja valu. Olin selle enda jaoks nii hirmsaks mõelnud. Eks iga operatsiooniga kaasneb valu ja taastu mine on raske, aga mõttes valmistusin palju hullemaks.
Kas olid ka selleks valmis, et äkki sa ei jää uute rindadega rahule?
Kõige esimese sammuna läksin kirurgi konsultatsioonile. Seal küsis dr. Krüünvald minult, miks ma rinnaoperatsiooni teha tahan ja millisena kujutan ette tulemust. Proovisime spetsiaalse rinnahoidjaga erineva suuruse ja kujuga proovirinnaproteese ning tulemust sai oma silmaga ette näha. Pärast seda arutasime koos, milline oleks minu valik ja milline variant sobiks tema kogemusi arvestades kõige paremini minu kehakujuga. Dr. Krüünvaldi välja pakutud variant oli väga ilus ja kogu konsultatsioon nõnda põhjalik, et mul ei jäänud mingeid kahtlusi ega küsimusi õhku.
Kuidas kogu protsess välja nägi?
Pärast konsultatsiooni andsin vereproovi ja tegin rindade ultraheli. Kuna kõik analüüsid olid korras, siis operatsiooniks panime aja täpselt ühe kuu pärast. Kui päev oli saabunud, siis esmalt läksin kliinikus kirurgi juurde, kes tegi minu rindkerele joonised. Seejärel vestlesin anestesioloogi ehk narkoosiarstiga oma tervisest ja juba tunni pärast algas operatsioon. Kui üldnarkoosist ärkasin, siis esimese asjana vaatasin veidi unisena teki alla ja olin meeldivalt üllatunud. Rõhkside oli küll ümber rindade, ent need tundusid sellegipoolest suuremad. Hea meel oli, et tegelikult mingisugust suurt valu tunda ei olnud, valuvaigistid toimisid ja magada sain ka hästi. Järgmisel hommikul eemaldati rõhkside ja nägin esimest korda oma uusi rindu. Need olid alguses küll veidi turses, aga juba nad meeldisid mulle väga.
Kui kaua võttis taastumine aega ja kuidas valuga toime tulid?
Pärast operatsiooni olin ühe nädala kodus ja siis läksin juba tööle. Kui esimesel nädalal oli ebamugav käsi üles tõsta, keeruline juukseid pesta, pükse jalga sikutada ja kruusigi tõsta, siis nädala pärast sain juba kõiki kergemaid argitoimetusi teha. Magasin esimesel nädalal istukil, padi selja all, sest päris pikali olles oli raske ja survestav tunne. Juba esimese päeval helistasin tegelikult ka kliinikusse, et kas minuga toimuv on ikka normaalne. Selle peale kutsuti mind lahkesti kliinikusse lümfimassaaži, mis leevendas kõiki vaevusi väga hästi. Lümfimassaaz mõjus väga rahustavalt ja paranemine oli kiirem, kui ma alguses olin arvanud. Samuti sain massaaži teinud õde-massaažiterapeudilt ka psühholoogilist tuge. Iga kord, kui kliinikus käisin sain vastused vahepeal tekkinud küsimustele.
Millal said taas trenni minna?
Jõusaali läksin kuu aja pärast. Tänaseni panen rohkem rõhku alakeha trennile, ülakeha harjutusi teen hetkel veel väik semakoormusega, ent peagi peaksin saama teha juba kõike.
Mis tunne on olla uute rindadega?
Peamine emotsioon on see, et rinnad on nüüd veel paremad kui enne trenniga alustamist: nad on nii pringid ja hoiavad ka ilma rinnahoidjata hästi. Kui naturaalsed suured rinnad vajuvad raskusega ikka alla poole, siis nüüd enam nii ei ole. Lisaks olen palju enesekindlam tänu ülimalt naiselikule rinnavormile. Ka füüsiliselt on tunne hea, harjusin uue raskusega ruttu ja katsudes ei ole implantaate tunda ning rinnad on endiselt pehmed.
Kumba kuuled rohkem: kriitikat või komplimente?
Kriitikat pole kuulnud, ehkki ega see mulle korda ei läheks ka, sest tegin seda enda pärast. Ema ja vanaema küll alguses muretsesid minu pärast, ent loomulikku tulemust nähes rõõmustavad nüüd nemadki koos minuga. Eriti palju komplimente olen saanud elukaaslaselt, sõbrannadelt ja kolleegidelt. Ka riided näevad minu seljas nüüd palju paremad välja ja eriti ilusti istuvad bikiinid. Enesekindlus on minus tohutult kasvanud: olen oma otsusega sada protsenti rahul.
